Õppimine on oluline inimtegevus. Me õpime läbi kogu elu edasi liikudes paljudes asutustes ja erinevate tegevuste käigus. Haridust ja koolitust ei peeta enam ainult õppeasutuste pärusmaaks. Seda käsitatakse üha laiemas süsteemis, kuhu kuuluvad töökohad, õppeasutused, mitmed muud organisatsioonid ja üksikisikud. Sellel lehel käsitletakse kogemuse olulist rolli õppeprotsessis.

 

Kogemusest õppida on kõige põhilisem ja loomulikum. Kogemus ei pea olema kallis, ka ei eelda õppeprotsess märkimisväärset tehnoloogiat, riist- ja tarkvara. Vastupidi, enamasti on kogemusest õppimiseks vaja üksnes võimalust vaikselt mõelda ja juurelda, kas üksi või teistega koos. Vaatamata sellele, et kogemusest õppida on loomulik, ei ole see meetod siiski alati sobiv ja tõhus. Seda mitmel põhjusel, nagu ajapuudus, vähene teadlikkus teistest õppeprotsessi juhtimise viisidest ning puudus kaaslastest, kes aitaksid meil varasemaid kogemusi hinnata.

 

Kolbi „kogemusest õppimise” määratluse järgi tuleneb õpitu otsesest kogemusest (Boud et al 2005). Kogu õppimine tuleb peaasjalikult kogemusest: nii ühe rühmaliikmena klassis kui isiklikult juhendatavana omandatakse otsesed kogemused. Seega tuleb fookust teravdada. Kogemusest õppimine on üks viis tunnustada nii õpiprotsessi kui ka selle tulemust uute oskuste või teadmiste omandamisel. Kogemusest õppimine saab alguse sellistest kogemustest, mida formaalne haridus enamasti ei paku. ehk siis kogemusest õppimine on sisuliselt informaalne õppimine. Kogemusi võib saada töö käigus, töökohal õppides, koduste tööde, hobide või vaba aja tegevuste kaudu. Kogemusest õppimine on järelikult kompleksne, piirideta ja mitmetähenduslik. Kogemust ei saa vältida. Kogemus on igasuguse õppimise juures kõige kesksem. Õppimine tugineb kogemusele ja tuleneb kogemusest, sõltumata mistahes välistest suunavatest teguritest (Kolb, 1984).