Eneseanalüüs -
kogemusest õpitu võti
Eneseanalüüs on võti, mis aitab kogemusest õpitut mõista. Eneseanalüüsi käigus analüüsitakse ja mõtestatakse oma tegevust ning tehakse sellest järeldusi ehk teisisõnu eneseanalüüs on mõtlemine oma mõtlemise ja käitumise üle. Seega võimaldab eneseanalüüs õppida oma kogemusest – see on hinnang sellele, kus me oleme olnud ja kuhu tahame liikuda edasi.
Õppimine, mis on toimunud töö käigus, koolitustel või mõnes muus kontekstis on vajalik enda jaoks mõtestada ja sellele tähendus anda. Kirjeldades oma igapäevaseid tööülesandeid ei võimalda veel öelda, mida ollakse sellest õppinud ning seetõttu on oluline süvitsi mõelda ja analüüsida tehtut.
Eneseanalüüsi puhul on hea alustada kirjeldusest, kus ollakse midagi õppinud. Analüüsida on võimalik siis kui me teame, mida soovime analüüsida ning kirjeldus aitab näha, milline on minu kogemus, millest olen õppinud. Kirjelduse koostamisel on abiks järgmised küsimused:
-
Milline on kogemuse omandamise taust?
-
Millega oli tegu (nt töö ja/või koolitus ja/või muu kogemus)?
-
Kus toimus ja millal?
-
Kes olid seotud?
-
Mis oli tulemus ja kuidas selle tulemuseni jõuti?
Kui kirjeldus on valmis, siis on hea edasi liikuda analüüsi juurde. Oluline on, et eneseanalüüs ei jääks ainult kirjelduseks vaid oleks sisuline. Analüüsi toetavad küsimused:
-
Milline on selle kogemuse tähendus sinu jaoks ja miks?
-
Kirjeldusest, mis on need aspektid, mis on olulised?
-
Mis teadmisi/oskusi saab kogemuse abil demonstreerida?
-
Miks midagi juhtus, toimus, leidis aset?
-
Mis läks hästi? Miks? Mis läks halvasti? Miks?
-
Mis oli huvitav, oluline?
-
Kas on alternatiivseid lähenemisi, teisi vaatenurki?
-
Mida sa õppisid sellest kogemusest?
ENESEANALÜÜS
Eneseanalüüs on võti mõistmaks õpitut:
Eneseanalüüsi käigus analüüsitakse ja mõtestatakse tegevust ning tehakse sellest järeldused.
Eneseanalüüs on mõtlemine oma mõtlemise ja käitumise üle.
Eneseanalüüs võimaldab õppida oma kogemusest – see on hinnang sellele, kus me oleme olnud ja kuhu tahame liikuda edasi.
Eneseanalüüsi on liigitatud mitmeti lähtuvalt analüütilisuse tasemest või sisust.
Eneseanalüüsi 3-astmeline liigitus:
-
Tehniline, kirjeldav sündmuste eneseanalüüs > sündmuste kirjeldamine, nendele pealiskaudse hinnangu andmine; analüütiline osa on vähene.
-
Praktiline eneseanalüüs > sündmusi analüüsides seostatakse neid põhjuste ja tagajärgedega, leitakse alternatiive.
-
Kriitiline eneseanalüüs > analüüsitakse proffessio-naalset tegevust või isiklikku käitumist laiemas kontekstis. Sündmusi, kogemusi, tundeid ja mõtlemist analüüsides seostatakse neid kontekstidega, milles inimene end näeb.
Kõrvaloleval joonisel on näha eneseanalüüsi 5-astmeline liigitus (Skorobogatov, 2007), kus esimesel astmel piirdutakse eelkõige kirjeldusega ning aste-astmelt muututakse üha analüütilisemaks, jõudes välja kõrgemal tasemel abstraktse mõtlemiseni, kus eneseanalüüsi põhjal sünteesitakse olemasolevat kogemust ja luuakse õppimisele isiklikke tähendusi.
Eneseanalüüsi kõrval on olulisel kohal ka tõendusmaterjalid, millega antakse kinnitust omandatud kogemuse kohta. Hea tõendusmaterjal:
-
annab piisavalt tõendeid selle kohta, et õppimine on toimunud;
-
on sisuline ehk aitab mõista ja näha tegelikult toimunut;
-
on seotud eneseanalüüsiga;
-
on asjakohane;
-
tõendab kogemusest õpitu piisavust.
Tõendusmaterjale on mitmesugususeid ning üht ja kõigile sobivat loendit siinkohal ei ole. Tõendusmaterjale võib liigitada järgmiselt:
-
Otsesed tõendusmaterjalid annavad sisulist infot kogemuses kirjeldatu ja analüüsitu kohta. Otsesed materjalid on näited tehtud töödest, juhitud projektidest, täidetud ülesannetest ehk see, mis aitab tõendada tehtut.
-
Kaudsed tõendusmaterjalid on koostatud enamasti kellegi teise poolt ja need annavad infot läbi soovituskirjade, tagasiside kokkuvõtete, arengu-vestluste jms.
